Neitsi Maarja kuju

Praha vanalinna väljakul asuv Mariani sammas loodi vahetult pärast Kolmekümneaastase sõja lõppu avaliku tänuavaldusena linna päästmise eest. 1648. aastal tabas prahalasi vanalinna vallutada püüdnud Rootsi vägede viimane rünnak. Linlased palvetasid toona Jumala poole Neitsi Maarja eestkostel talle pühendatud votikujutise kaudu, mis oli välja pandud Vanalinna platsile. Siit pärineb kohalik epiteet Panna Maria Rynecká (vana tšehhi ruudu väljendi - rynek järgi). Kui sõda lõppes, linn ja keiser Ferdinand III. nad tahtsid selle fakti kivisse raiuda. Seetõttu otsustasid nad tänada Neitsi Maarjat Praha kaitsmise eest, püstitades talle väljakule samba ja asetades selle alusele votiivkuju. 1652. aastal ordineeris ta keisri juuresolekul Praha peapiiskop ja Punatähega ristisõdijate ordu kõrgmeister Harrachi kardinal Arnošt Vojtěch. Keiser asutas regulaarsete jumalateenistuste pidamiseks ka metropoli kapiitli haldusalasse kuuluva sihtasutuse. Rongkäik samba juurde toimus igal laupäeval, mariaanipühadel ja nende valvsustel.

Ülemine Immaculata kuju on Neitsi Maarja tüüpiline kujutis, mis viitab õpetusele Pärispatuta Saamisest (immaculata conceptio), mis kuulutati dogmaks alles kaks sajandit hiljem. Usk, et pärispatt ei kandunud üle Jumalaemale, on osa kirikutraditsioonist. Esimene ülestähendatud selgelt sõnastatud dokument pärineb 7. sajandist Jeruusalemma püha Sophroniuse sulest: „Keegi peale sinu pole eelnevalt puhastatud.“ (Hom. II; PG 87/3, 3248) Maarja austamisel endal on oma piibellik alus Luuka evangeeliumis: „Nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved…“ (Lk 1:48). Maarjat on kujutatud palvetava Emana, kes tallab draakoni otsa, pöördudes taeva poole. Kaksteist tähte tema pea ümber viitavad Johannese Ilmutusraamatule, milles ilmub „naine, kes on riietatud päikesega, kuu jalge all ja kaheteistkümnest tähest kroon pea ümber.“ (Ilm 12:1), mida on alates 2. sajandist tõlgendatud Maarja osalusena Kristuse võidus. Draakoni tallamise motiivile on psalmis oma paralleel: „Sa tallad lõvi ja rästikut, sa tallad lõvi ja lohet.“ (Ps 91:13), mille aluseks on salm "*Ma panen vaenu sinu ja naise vahele ning su seemne ja tema seemne vahele. *” (Gn 3:15). Barokiperioodil mõisteti draakonit mitte ainult kurjuse sümbolina, vaid ka vaimse pimeduse kujundina, mida pärast sõda peeti Euroopa sotsiaalsete häirete üheks põhjuseks. Väärtused, mille usk toob võidukäigu inimühiskonda hävitavate lagunemisjõudude üle. Sammas polnud seega mitte ainult monument, vaid ka avalik kindlusavaldus, et vaimne kord võib kaose üle võita.

Neitsi Maarja sammas ehitati paigale, millega prahuse elanikkond seostas sügavat alandust. Just siin nimelt sassid linna vallutamisel märtsil 1632 piinatuoli alla prangile naeladesse Palladiumi, kõige austatum marianaalse pildi Tšehhi maadelt, mida peeti teadlikuks pühakspigistamiseks. Sellepärast soovitas juba 1647. aastal Strahovis olevate mungade ülema, et selle koha peale tuleks püstitada Neitsi Maarja sammas uuenemise, puhastuse ja Praa kaitse märgina, ja pärast linna kaitseid rootslaste vastu 1648. aastal sai sel ideeal veelgi tugevamalt vaimne ja sümboolne tähendus. Mariaanilised sambad seotakse põrgulike traditsioonidega, mis ulatus kuni legendini Neitsi Maariast samba sisse Saragossas, kus ta ilmnes apostel Jaakobi ja jättis talle kivise sambaiks oma igavese kaitse märgiks. Barokne Euroopa mõistis seda legendi Maaria juuresoleku kujutisena kristlike linnade keskel, ja sellepärast sai samba sümboolne väljendus usule, et Neitsi Maria kaitseb kohta, mis talle pühendati.

Samba ikonograafiline sõnum sisaldab ka nelja aluse ümber soklitele asetatud inglit:

ingel võtmega, hoiab kuradit kettides, kujutab stseeni Ilmutusraamatust "*…ingel tuleb taevast alla, käes sügaviku võti ja suur kett. Ta võttis kinni draakoni, selle vana mao, selle kuradi ja saatana, sidus teda tuhandeks aastaks, heitis ta nõnda sügavikku, et rahvast ei suutnud enam lukustada, ei suutnud seda enam lukustada, kuni tuhat aastat saab täis, siis tuleb veel lühikeseks ajaks vabastada.” (Ilmutuse 20:1–3).
leegitseva mõõga ingel kujutab keerubit, kes valvab Eedeni aeda: „Eedeni aiast ida poole pani ta keerubid koos vilkuva leegitseva mõõgaga valvama teed elupuu juurde.“ (1Ms 3:24). Lõvipea ja membraanidega deemon tuletab meelde apostel Peetruse sõnu: „Teie vastane kurat käib ringi nagu möirgav lõvi ja otsib, keda ta alla neelata.” (1Pt 5:8). Sellel pildil on kurjus peatatud juba Eedeni väravas.
ingel, kes hoiab käes väljatõmmatud mõõka ja tallab alistatud draakonit, viitab peaingel Miikaeli taevasele lahingule: "Ja taevas puhkes lahing: Miikael ja tema inglid võitlesid lohega. Draakon ja tema inglid võitlesid, kuid ei saanud võitu, ja taevas ei olnud enam kohta Saap ja suur lohe, keda kutsuti Detaniks. kes eksitas kogu maailma, heideti maa peale ja koos tema ja tema inglitega.” (Ilmutuse 12:7–9). Samas võib tema suhtumine meenutada piibellikku stseeni, kus väljatõmmatud mõõgaga Issanda ingel seisis Bileami teel kitsas kurul (4Ms 22:26-31) ja selle paralleeli lahingus Karli sillal.
Ingel ristiga, kes kuradit pikali lööb, näitab, et linna kaitsmist mõisteti osana laiemast vaimsest võitlusest. Pühakirjas on risti vägi seotud Kristuse võiduga kurjuse üle: „Nad võitsid ta Talle vere ja oma tunnistuse sõna pärast.“ (Ilmutuse 12:11).

Kui sammas Tšehhoslovakkia väljakuulutamisele järgnenud eufoorialaines rahvamassi poolt maha lükati, ei olnud see tegu üksnes poliitilise võimu muutumise sümbol, vaid ennustas ka uues Vabariigis algavat aega, mil kirik suruti üha enam avalikust sfäärist välja. Samba mahaviskamine polnud üksnes baroki mälestusmärgi kõrvaldamine, vaid ka kultuurilise murrangu žest, mis näitas, kui sügav oli pinge esivanemate usulise pärandi ja kerkivate antiklerikaalsetele hoovuste vahel. Osa nende eestvedajatest liitus järgnevatel aastatel sotsialistliku ja hiljem kommunistliku liikumisega, mis siis hakkas jälitama neid, kes avalikult kristlust tunnistasid.

Ometi ei kadunud Maarja austus Prahas. Panna Maria Rynecká gooti kujutis, mis oli kunagi üle elanud hussiitide ikonoklasmi, säilis ka pärast samba mahakiskumist. Arvukad killud sellest ja selle skulpturaalsest kaunistusest asuvad tänapäeval lapidaariumis. Selle taastamise mõte elas üle kogu 20. sajandi. Kui see 2020. aastal uuesti püstitati, ei olnud see üksnes barokse teose rekonstruktsioon, vaid taasühendumine vaimse pärandiga, mis ületab poliitilise ajaloo. Ja ennekõike näitab see, et mõnel sümbolil on ka siis, kui nad mõneks ajaks kaovad, jõud tagasi tulla, sest nad kuuluvad linna ja selles elavate inimeste identiteedi juurde.