Ladina kiri

Vanalinna väljakul asuv Maria sammas ei ole üksnes vaimne sümbol ja ajalooline monument, vaid ka erakordne tehniline ja kunstiline teos. Selle kuju, materjal ja konstruktsioon peegeldavad nii 17. sajandi keskpaiga barokset esteetikat kui ka tänapäevaseid nõudeid mälestusmärgi taastamiseks Praha kliima keerulistes tingimustes. Samba põhisõnum väljendub juba alusel olevas ladinakeelses kirjas: Jumala Emale, kes on eostatud pärispatu plekita, linna kaitsmise ja vabastamise eest püstitas vaga ja õiglane keiser selle kuju. See tekst näitab selgelt, et sammas püstitati Praha linnakodanike võidu mälestuseks kolme Rootsi armee üle. Rooma numbreid tähistavate suurtähtede summa annab samba püstitamise aasta.

M + 5 × C + 2 × L + 7 × V + 15 × I = 1000 + 5 × 100 + 2 × 50 + 7 × 5 + 15 × 1 = 1000 + 500 + 100 + 35 + 15 = 1650

Maarja sammas on märkimisväärne ka kunstiajalooliselt. See on esimene Marian sammas Böömimaal ja samal ajal üks vanimaid barokkskulptuure meie territooriumil. Nende autor Jan Jiří Bendl mängis võtmerolli barokkstiili ülekandmisel Tšehhi keskkonda. Kui Itaalias ja Lõuna-Saksamaal toetus barokskulptuur marmorile, siis Bendl pidi töötama Tšehhi liivakiviga, mis ei peegelda valgust nii hästi kui marmor. Barokkdraama saavutamiseks tuli tal välja töötada spetsiaalne pinnamodelleerimistehnika, mis loob valguse ja varju kontrasti ka vähem läikival materjalil. Nii pani ta aluse Tšehhi barokk-skulptuurile.

Samba kogukõrgus koos tipus oleva kujuga on 15,83 meetrit. Üksikosad ei ole jäigalt kokku pandud, vaid nende vahele on paigutatud pliilehed. Kui see nii ei oleks, võiks tugev tuul nii jäiga ehitise purustada. Ülemise kuju kõrvalekalle ulatub kuni 20 sentimeetrini. Kogu teose kaal on ligikaudu 130 tonni. Sammas seisab algsetel 17. sajandi kivivundamentidel mõõtmetega umbes 7,8 × 7,8 meetrit, mis on aga sügaval praegusest väljaku tasemest allpool, sest see on vahepeal tõusnud. Need on rajatud peamiselt murdunud opokast, millele lisanduvad kvartsiit, jõekivid, tellised ja muu tollane ehituspraht, ning kõik on seotud lubimördiga. Seetõttu valas Stavitelství Řehoř algse vundamendi kohale uue armatuurbetoonist vundamendiploki klassiga C30/37 XF3. Algupärased 17. sajandi osad valmistati Kamenné Žehrovice ümbruse liivakivist. Need kivid asendati hiljem Božanovi liivakiviga. Kuue meetri pikkune ja 22 tonni kaaluv tüvi koos korintose kapiteeli ja baasiga on valmistatud kvartsiidist, mis toodi koguni India Jaipur piirkonnast. Sokkel on tehtud Itaalia Vitorchiano linna kivist Pietra Dorata. Püha ruumi sambad ja laeplaat on staatilistel põhjustel valmistatud Mrákotíni graniidist.

Originaalkuju koopia valmib protsessi käigus, mis algab täpse lukopreenist silikoonvormi võtmisega, mis talletab iga pinnadetaili. Sellest vormist tehakse kipsmudel, mis on aluseks puuduvate osade täiendamisel sama autori säilinud teoste ja ajalooliste fotode järgi. Pärast juurde modelleerimist kujuneb välja kuju täielik vorm, mille skulptor kannab seejärel kivisse punktimismeetodi abil, st kipsmudeli punktide täpse mõõtmise ja nende kiviplokile ülekandmise teel. Nii valmib truu kivikoopia, mis vastab originaalile proportsioonide, mahu ja detailide iseloomu poolest. Akadeemiline skulptor Petr Váňa viimistles Neitsi Maarja kuju ühe kuu jooksul lapidaariumi hoones asuvas renditud restaureerimisateljees, et selle originaal oleks tal vahetus läheduses eeskujuks.

Sambal oli siiski ka praktiline funktsioon. Selle telg määras Praha kohaliku meridiaani. Selle joon on Vanalinna väljaku sillutises tänini tähistatud. Tõelisel keskpäeval on samba vari kõige lühem ja suundub täpselt põhja. Selle järgi seati Vanalinna astronoomilist kella. Hiljem mõõdeti täpset aega Klementinumis pilusundiaalide abil. Tõelisel keskpäeval andis Klementinumi tornist mees punavalge lipuga märku ning lossibastioni number XIX suurtükiväelased lasid kahurist. Pärast raudtee ja telegraafi kasutuselevõttu sai Praha aeg kogu Austria ühiseks ajastandardiks. Sammas oli ühtlasi lähtepunkt, millest mõõdeti Böömimaa kuningriigis vahemaid. Samba taastamine tõi väljakule tagasi mitte üksnes selle barokse dominandi, vaid ka ajaloolise astronoomilise ja geodeetilise elemendi.

Neitsi Maarja gloriola valmistati traditsioonilisel tulekuldamise meetodil, mis on aga väga ohtlik. Meetod kasutab elavhõbeda võimet lahustada kulda ja moodustada sellega pasta. Kuld lahustatakse esmalt mesilaspiimas. Seejärel sadestatakse see lahusest ja segatakse kuumutatud elavhõbedaga. See loob hõbevalge amalgaami, millel on või konsistents. Seda kantakse metallesemele, mida seejärel söel kuumutatakse. Elavhõbe aurustub, jättes pinnale kindlalt kinnitunud puhta kullakihi. Põlemisel muutub elavhõbe aga nähtamatuks, surmavalt mürgiseks gaasiks.

Võit rootslaste üle kuulub Praha heraldika kõige olulisemate hetkede hulka. 1649. aastal sai Vanalinn Ferdinand III-lt oma vapile „mõõgaga käe, mis on valmis kaitsma avatud väravat sissetungijate eest“, ning tosin sajakondade lippu (ladinakeelsest centum – sada), millesse linnaelanikud kaitse ajal jaotati. Kilbi kohale lisandus keiserlik kotkas (kahepealist vormi nimetatakse Tšehhi heraldikas orel, ühepealist aga orlice), mis väljendas erilist keiserlikku kaitset. Vapi algset kiivriehist laiendati kolme turniirikiivri lisamisega; neist keskmine kandis keisrikrooni, mis meenutas linnakodanike, sõdurite, üliõpilaste, juudi kogukonna liikmete ja vaimulike erakordset ustavust. Lõvidest said kogu vapi tõelised kilbihoidjad. Punane väli sai uue tähenduse, sest hakkas meenutama kaitse käigus valatud verd. Nii muudetud vapp läks 1784. aastal muutusteta üle kogu Prahale ja eksisteeris de iure kuni Suur-Praha tekkimiseni 1927. aastal, tegelikult aga ainult 1918. aastani.

Linnale kinnitati õigus kasutada tiitlit Civitas Fidelissima (truueim linn) ja samaaegselt kinnitati linna vabadused ja õigus linna miilitsale. Kaitses üles näidatud vapruse eest anti mõnele perekonnale, samuti valitud vanalinna kodanikele ja keiserliku garnisoni ohvitseridele aadli- või muid aunimetusi, nagu tollal erakordsete teenete tunnustamisel tavaks oli. Nende kasutamine keelati aga 1918. aastal aadli, ordenite ja tiitlite kaotamise seadusega.