kivi Indiast

Vanalinna platsil asuva Maarja sammasi taastamine ei olnud ainult käsitöö ja ajalootruuduse küsimus. See oli ka teekond kivi leidmiseks, mis võiks asendada esialgse monumentaalse liivakivišahti. Böömimaal ei ole avatud ühtegi liivakivikarjääri, kust oleks võimalik kaevandada nii suurt tahket plokki, nagu sammas nõudis. Sellest tõsiasjast sai alguse pikk ja seikluslik sobiva materjali otsimine kõikjal maailmas.

Esimene kaalutlus oli Aafrikasse suundumine. Sealsed liivakivid tundusid paljulubavad, kuid pärast proovide põhjalikku uurimist selgus, et nende struktuur ja koostis ei vastanud Tšehhi Božanovi liivakivile, millest algne sammas valmistati. Sellele järgnes otsing Austraalias, kus kaevandatakse sarnase värvi ja karedusega kivi. Neil õnnestus isegi leida koht, kus oleks võimalik ebatavaliselt suurte mõõtmetega plokk välja murda. Lootus aga kustus pärast külmakatsetusi: Austraalia liivakivi ei peaks Tšehhi kliimas vastu. Ja nii algas otsingute kolmas ring.

Juhuslikult ja tänu kontaktide ahelale õnnestus avastada karjäär Indias, Jaipuri piirkonnas. Seal kaevati lõpuks välja kuuemeetrine liivakiviplokk, mis vastas kõigile nõuetele – tugevus, struktuur, värvus ja külmakindlus. Nii algas tema pikk teekond Prahasse. Plokk laaditi laevale, transporditi üle ookeani ja Euroopa sadamate ning läbis isegi osa oma teekonnast teatrilaeval Tajemství. Selle tekil jätkasid kiviraiujad tööd, nagu oleks tegemist ujuvtöökojaga.

Taastamine ei olnud siiski ainult tehniline küsimus. Sellega ühinesid ka Tšehhi linnad ning USAst ja Kanadast pärit kaasmaalased, kes annetasid 24 aluskivi. Itaalia linn Vitorchiano, mis on kuulus oma liivakivikarjääride poolest, annetas kivi sokli jaoks. Neli rüütliordut (Malta rüütlid, Saksa ordu rüütlid, Punase Tähe ristisõdijad ja Jeruusalemma Püha Laatsarus) andsid kivid samba aluse ümber paiknevate nelja inglipjedestaali jaoks. See element andis taastamisele tugeva kogukondliku mõõtme: sambast sai mitte ainult asjatundjate, vaid ka nende inimeste töö, kes tahtsid oma osalusega mälestusmärgi tagasitulekule kaasa aidata.

Samal ajal kui toimusid debatid lubade ja poliitiliste otsuste üle, olid samba üksikud osad juba loomisel. Et olla valmis hetkeks, mil ehitus võib alata, hoiti need salajases kohas Jaroměř–Josefovi kindluse kasematides. Vahepeal püstitati samba šaht Petřínile ja Týni kiriku kõrval ootas oma aega Neitsi Maarja kuju. Seega toimus taastamine kannatlikult ja teadmisega, et ükskord saabub hetk, mil kõik osad ühendatakse üheks tervikuks.

Kui sammas 2020. aastal lõpuks taastati, ei olnud see ainult barokkstiili tagasipöördumine. See oli ka lugu kiviotsingutest kolmel kontinendil, kiviraidurite tööst laeval, linnade kingitustest, kannatlikkusest ja visadusest. Tänapäeval ei ole Maarja sammas mitte ainult ajalooline rekonstruktsioon, vaid ka tunnistus sellest, et asjatundlikkus, usk, sihikindlus ja inimlik koostöö saavad kokku suured asjad.

Ja selles laiemas usu loos, mis ületab üksikute inimeste saatuse, on oma koht ka veel ühel saatuslikul lool kahest inimesest, kes ei rääkinud omavahel kunagi, kuid jätsid ometi koos Euroopale ühe tema sümbolitest. Kui pärast sõda kuulutati välja konkurss Euroopa lipu kujunduse leidmiseks, osales sellel Prantsuse ametnik Arsène Heitz kavandiga, mis ei lähtunud poliitilistest kaalutlustest, vaid tema sügavast Maarja-austamisest. Paul M. G. Lévy, kes oli Teise maailmasõja ajal üle elanud tagakiusamise ja holokausti õudused, võttis sellest kavandist kinni, lasi selle graafiliselt viimistleda kaheteistkümnest tähest koosnevaks ringiks ja viis selle Euroopa Nõukogus läbi.

Nii kandus kaheteistkümne tähe motiiv, mida on traditsiooniliselt mõistetud Jumala rahva täiuse märgina, lipule, mis võeti juhuslikult vastu just Neitsi Maarja laitmatu saamise pühal. Euroopa institutsioonid tõlgendasid seda motiivi tol ajal üksnes harmoonia ja ühtsuse väljendusena, sest neil ei olnud mingit teavet Heitzi maarjaliku inspiratsiooni kohta. Heitz ise kirjeldas oma tegelikke motiive avalikult alles palju aastaid hiljem, kui lipust oli juba saanud üldiselt tunnustatud Euroopa identiteedi sümbol.