Ajalooline pilt

Vanas Kreekas tagas linna kaitse sümboolselt jumalanna Pallas Athena puust kuju, mis legendi järgi toodi Troojast. Hiljem hakati sõna pallaadium kasutama kujutiste või reljeefide kohta, millel arvati olevat kaitsev vägi. Neitsi Maarjat ja Jeesus-last kujutavat metallreljeefi, mis pärimuse järgi rändas püha Methodiuse juurest püha Ludmila kaudu püha Václavini, austati kui erilise kaitsejõuga eset ning sellest hakati rääkima kui Böömi maa Palladiumist. Sellest sai eeskuju mitmele gooti maalile, nende seas ka Püha Vituse Madonna. Selle ustavat koopiat, mis oli maalitud temperaga kolmele kanepilõuendiga kaetud alpimänniplaadile, omas ka vääriskivilihvija Dionysio Miseroni. Pilt oli välja pandud tema majal Vanalinna väljaku ja Železná tänava nurgal ning 1648. aasta Rootsi piiramise ajal palvetasid prahalased selle ees linna päästmise eest. Linnapea Mikuláš František Turek ze Strumfeldu a Rosenthalu kandis seda siis mööda linnamüüre ja Karli sillale, et kaitsjaid julgustada. Pärast rahu sõlmimist omistasid prahalased oma võidu Neitsi Maarja eestkostele.

Sammas püstitati aastatel 1650–1652 keiser Ferdinand III. toetusel, kes mõistis seda votiivannina „linna kaitsmise ja vabastamise“ eest. Skulptuurse kaunistuse juhiks oli Jan Jiří Bendl, esimene suur tšehhi barokkskulptor. Tema looming kuulub Tšehhi maade vanimate baroksete teoste hulka. Ühtlasi sai sellest sambast esimene Maarja sammas Böömimaal. See ehitati paika, kus Saksi sõdurid 1632. aastal pärast Praha vallutamist rüvetasid jõhkralt Stará Boleslavist varastatud Palladiumi.

Kui kiiresti ja millise tõsidusega ehitustöid alustati, tõendab kanne 22. aprillist 1650 Praha Vanalinna mälestusraamatus. Dokument fikseerib linnanõukogu otsuse, millega usaldati Dionýs Misseronile, kuninglike kogude märkimisväärsele haldajale, järelevalve ehituse üle. Nurgakivi pandi juba 26. aprillil 1650. Kanne märgib selgesõnaliselt, et sammas püstitatakse tänuna linna päästmise eest – seega mitte ainult kunstiteosena, vaid kollektiivse mälu ja vaimuliku tänu väljendusena. Pilt, mis on seotud Praha kaitsjate elu päästmise eestpalvetega, paigutati samba keskel asuvasse pühasse ruumi. Selles erineb Praha Maarja sammas oluliselt vanemtest Alpidemaapoolt asuvatest Maarja sammastest – Münchenis Marienplatzil (1638) ja Viinis Am Hofil (1647) asuvatest, mis asetab selle Maarja sammaste hulgas täiesti erandlikku kategooriasse.

Preisi piiramise ajal Prahat 1757. aastal tabas kahurikuul kuradi alistavat inglit ja purustas selle kuju. 19. sajandil täitis selle koha kaasaegne asendus, kuid korintose kapiteeli vahetamisel tarbumise tõttu kukkus puidust tellingutelt tala alla ja kahjustas seda tõsiselt. Sammas seisis Vanalinna väljakul 268 aastat, kuni 3. novembrini 1918, mil rahvahulk selle maha tõmbas. Seejärel suundus hulk Karli silla poole kavatsusega lükata ka sealsed kujud Vltavasse, kuid relvastatud valve takistas seda. Väljakuulutatud vabariigi esimeste päevade õhkkond oli täis eufooriast, kuid ka katoliiklusvastaseid meeleolusid. Juba peagi pärast samba langetamist tekkisid esimesed katsed seda taastada, mida juhtisid eelkõige katoliiklikud ühendused. Need algatused ebaõnnestusid aga seetõttu, et esimese vabariigi poliitiline esindus oli tugevalt kirikuvastane ja avalikku debatti koormasid ajaloolised müüdid. Need müüdid said hiljem kommunistliku kirikuvastase propaganda aluseks, mis neid veelgi tugevdas.

Samba taastamine 21. sajandil oleks olnud erakordselt nõudlik ka ilma nende ajalooliste koormateta. See nõudis ajalooliste dokumentide ja arhiivifotode hoolika kogumise, arheoloogiliste uuringute, mõõtmiste ja kaasaegsete staatiliste arvutuste kombinatsiooni. Projekteerijad ja restauraatorid kasutasid Rahvusmuuseumi Lapidaariumis hoitud säilinud fragmente, vanu jooniseid, kirjeldusi ja ajaloolisi fotosid. Iga detail tuli rekonstrueerida maksimaalse truudusega – proportsioonidest kuni pinnastruktuurini. Kaasaegne tehnoloogia võimaldas leida sobiva asenduse hävinud karjääridest pärit algse liivakivi jaoks, samas traditsiooniline kiviraidurite ja skulptorite käsitöö tagas, et lõpptulemus vastab truult baroki originaalile.

Maarja sammas seisab täna mitte ainult barokkse vagaduse mälestusmärgina, vaid ka tunnistusena selle sügavast juurdumisest Praha ajaloos. Selle lugu ühendab keskaegse Maarja austuse, barokkkunsti, 1632., 1648., 1757. ja 1918. aasta dramaatilised sündmused ning püüdluse taastada rahvuslik mälu, mida kommunistlik tsensuur enam ei piira. Maarja sammas seisab täna taas väärtuste järjepidevuse sümbolina, mis tugineb kreeka mõtteviisile, Rooma õigusele ja kristlikule eetikale, mida isegi 20. sajandi õudused ei suutnud murda.